Portrait of the poet Luis de Góngora y Argote.

Still-life paintings are on view, along with portraits, scenes from the lives of saints, and Biblical images. Not every one of the more than 60 paintings and sculptures, by 19 artists, is great. If El Greco's brushy, spectral paintings of white figures with weirdly elongated limbs are not to your taste, you may be thankful that the 11 works in the show from late in his life are balanced by seven wonderful pieces made by Velázquez at the start of his career. The Velázquezes include lovingly observed tavern scenes and the Boston museum's own stunning, small portrait of the poet Luis de Góngora y Argote.

Luis de Góngora lõi kujundlikku, peenelt viimistletud luulet, mis aga osutus oma metafoorikülluse, salapäraste mütoloogiliste vihjete, rohkete uudisväljendite ja keerulise sõnastusviisi tõttu sageli raskesti mõistetavaks। Ta teenis „hämara luuletaja” maine, seda eriti poeemiga „Üksindused”. Oma tuntud soneti alguses ülistab Góngora naise ilu, lõpuridades rõhutab kontrastiks selle kaduvust.

Jüri Talveti tõlge:


SONETT

Nii kaua kui ka päiksest häilituna
su juustega kuld võistleb asjata
ja kuni üle kauni liilia
su valge laup võib tõusta soosikuna;

nii kaua kui seob silmi huulte puna
veel enam kui õrn nelk sul hurmana
ja võrreldes su nõtke kaelaga
näib lüüm kristallgi pigem koltununa,

eks naudi, kuni sest, mis oli nelk,
kuld, lüüm kristall ja liilia vanasti –
huul, juus, kael, laup – ei saa vaid hõbehelk

ja murtud lill, vaid koos teist koguni –
neist, sinust endast – saab vaid vari pelk
ja muld ja tolm ja suits – eimidagi.