Püha Franciscus sündis 1181. aastal Assisi linnas. Kuni 25. eluaastani oli Franciscus elupõletaja.
1202. a sõjas peruugialaste vastu langes ta vangi. Kui aasta pärast vangist vabanenud Franciscus Assisis hooletusse jäetud San Damiano kirikus palvetas, kuulis ta krutsifiksist häält: „Minu maja on varemeis. Mine ja paranda seda!” Kõigepealt müüs noormees maha isa siidkangad. Meelepahas kaebas isa ta kohtusse. Franciscus võttis kohtu ees olles seljast oma kallid rõivad, viskas need koos rahaga isale, ütles alatiseks lahti rikkusest, pani selga vaimulikurüü ja kuulutas end olevat abielus „proua Vaesusega”.
Rändjutlustajana pidas Franciscus oma missiooniks päästa vaeste inimeste hingi ning jagada nendega eluraskusi. Tema esimesed jüngrid olid lapsepõlvesõbrad ja head tuttavad, kes pidid andma vaesustõotuse.
Ümbruskonnas tunti neid kui Friars Minor - „väikesi munki”, hallide rüüde tõttu ka kui „halle munki”, kes kerjasid toitu, jutlustasid vaesusest ja vabadusest.
Franciscus taaselustas Jeesuse sündimisloo (Jeesus sündis laudas loomade keskel) ja pani aluse legendile jõululapse sõimest.
1209. aastal said frantsiskaanid ametlikult orduks, Franciscus ordineeriti diakoniks ja järgmisel aastal tunnustas paavst Innocentius III (1198-1216) nende põhikirja.
Frantsisklaste ordu liikmeteks olid „vennad” ehk kerjusmungad, peamisteks reegliteks püha alandlikkus, ülim vaesus ja kõhklematu ohvrimeelsus. 1212. aastal asutas Franciscus koos Püha Klaraga Vaese Klara ordu, kus samuti järgiti frantsiklaste põhikirja.
1219. aastal üritas Franciscus ristida ka muhameedlasi. Palestiinas kohtus ta sultaniga, kuid Malek-al-Kamilist kristlast ei saanud. Franciscus pakkus välja võimaluse läbi tule kõndides proovida, kumb usk on tugevam, kristlus või islam. Muhameedlased aga keeldusid tuleproovis osalemast. Oma edutust tööst pettunud Franciscus pöördus pärast palverännakut tagasi kodumaale.
Järgnevatesse aastatesse kuuluvad Püha Franciscuse kuulsamad imeteod. Franciscus olevat armastanud loomi, mõistnud lindude keelt ja pidanud neile jutlusi. Aastal 1224, kui Püha Franciscus oli eraldunud mägede üksildusse, et seal 40 päeva paastuda ja palvetada, ilmutas Franciscusele kuue tiivaga seerav (mõne versiooni kohaselt Jeesus ise). Pärast seda tekkisid Franciscuse kehale stigmad ehk viis Kristuse haava. Jeesuse kätel, jalgadel, kehal olnud armid püsisid Franciscuse kehal kaks aastat - kuni tema surmani. 1228. aastal kuulutas paavst Gregorius IX (1227-1241) Franciscuse pühakuks. Tema säilmed asuvad Assisi Püha Franciscuse basiilikas, mida kaunistavad Giotto freskod.
Püha Franciscus on kaupmeeste, lindude ja loomade, loomakaitseseltside, loodus- ja muinsuskaitsjate, ökoloogide ja ökoloogia kaitsepühak.
Püha Franciscuse atribuudid on linnud, hunt, pealuu, liilia, krutsifiks, stigmad. Franciscust kujutatakse tavaliselt pruuni või halli mungarüüga, mida hoiab koos kolme sõlmega nöör.
Sõlmed sümboliseerivad tema tõotust olla vaene, karske ja kuulekas.
1202. a sõjas peruugialaste vastu langes ta vangi. Kui aasta pärast vangist vabanenud Franciscus Assisis hooletusse jäetud San Damiano kirikus palvetas, kuulis ta krutsifiksist häält: „Minu maja on varemeis. Mine ja paranda seda!” Kõigepealt müüs noormees maha isa siidkangad. Meelepahas kaebas isa ta kohtusse. Franciscus võttis kohtu ees olles seljast oma kallid rõivad, viskas need koos rahaga isale, ütles alatiseks lahti rikkusest, pani selga vaimulikurüü ja kuulutas end olevat abielus „proua Vaesusega”.
Rändjutlustajana pidas Franciscus oma missiooniks päästa vaeste inimeste hingi ning jagada nendega eluraskusi. Tema esimesed jüngrid olid lapsepõlvesõbrad ja head tuttavad, kes pidid andma vaesustõotuse.
Ümbruskonnas tunti neid kui Friars Minor - „väikesi munki”, hallide rüüde tõttu ka kui „halle munki”, kes kerjasid toitu, jutlustasid vaesusest ja vabadusest.
Franciscus taaselustas Jeesuse sündimisloo (Jeesus sündis laudas loomade keskel) ja pani aluse legendile jõululapse sõimest.
1209. aastal said frantsiskaanid ametlikult orduks, Franciscus ordineeriti diakoniks ja järgmisel aastal tunnustas paavst Innocentius III (1198-1216) nende põhikirja.
Frantsisklaste ordu liikmeteks olid „vennad” ehk kerjusmungad, peamisteks reegliteks püha alandlikkus, ülim vaesus ja kõhklematu ohvrimeelsus. 1212. aastal asutas Franciscus koos Püha Klaraga Vaese Klara ordu, kus samuti järgiti frantsiklaste põhikirja.
1219. aastal üritas Franciscus ristida ka muhameedlasi. Palestiinas kohtus ta sultaniga, kuid Malek-al-Kamilist kristlast ei saanud. Franciscus pakkus välja võimaluse läbi tule kõndides proovida, kumb usk on tugevam, kristlus või islam. Muhameedlased aga keeldusid tuleproovis osalemast. Oma edutust tööst pettunud Franciscus pöördus pärast palverännakut tagasi kodumaale.
Järgnevatesse aastatesse kuuluvad Püha Franciscuse kuulsamad imeteod. Franciscus olevat armastanud loomi, mõistnud lindude keelt ja pidanud neile jutlusi. Aastal 1224, kui Püha Franciscus oli eraldunud mägede üksildusse, et seal 40 päeva paastuda ja palvetada, ilmutas Franciscusele kuue tiivaga seerav (mõne versiooni kohaselt Jeesus ise). Pärast seda tekkisid Franciscuse kehale stigmad ehk viis Kristuse haava. Jeesuse kätel, jalgadel, kehal olnud armid püsisid Franciscuse kehal kaks aastat - kuni tema surmani. 1228. aastal kuulutas paavst Gregorius IX (1227-1241) Franciscuse pühakuks. Tema säilmed asuvad Assisi Püha Franciscuse basiilikas, mida kaunistavad Giotto freskod.
Püha Franciscus on kaupmeeste, lindude ja loomade, loomakaitseseltside, loodus- ja muinsuskaitsjate, ökoloogide ja ökoloogia kaitsepühak.
Püha Franciscuse atribuudid on linnud, hunt, pealuu, liilia, krutsifiks, stigmad. Franciscust kujutatakse tavaliselt pruuni või halli mungarüüga, mida hoiab koos kolme sõlmega nöör.
Sõlmed sümboliseerivad tema tõotust olla vaene, karske ja kuulekas.
No comments:
Post a Comment